Ma olen sündinud ENSV-s, aga kasvanud vabas Eestis. Lapsepõlv möödus suures osas betoondžunglis – omaette nohikuasju tehes. Vahepeal leidsin tee ka maalooduse rüppe – vanavanemad on ju ikka äge vara. Eriti maal elavad vanavanemad! Linna omad on ka toredad – nendega saab linnaasju ajada.
Kooliteed alustasin Pelgulinnas, koolis, mida enam ei ole. Mitte minu pärast, ma loodan... Endine Tallinna 8. Keskkool – mis vahepeal sai Sõle Gümnaasiumiks – ja seal lõppes mu põhikool. Hiljem muudeti see taas põhikooliks, mis ajapikku vajus unustusse. Maja ise on veel alles – kõrval uhke spordihoone, kus saab nüüd end kehaliselt tühjaks tõmmata.
Keskkooli läksin Tallinna 32. Keskkooli IT-klassi. Hoolimata viiest põhikooli matemaatika eksamil, selgus üsna kiiresti, et minusugusest humanitaarist ei saa kooditrükkalit. Pühendusin kirjandusele – ja jäin sellele truuks. Nii truuks, et keskkooli lõpuaasta kevadel lugesin Goethe "Fausti" ühe ööga uuesti läbi, sest tahtsin tunnistusele viit saada. Aasta varem oli küll juba loetud, aga eks mälu veab vahepeal alt.
Ma olin veendunud – ja kuulutasin seda koolis kõigile – et minust ei saa iial juurat õppivat inimest nagu mu vanemad. Aga elu itsitas ja surus sõnad mulle kurku tagasi. Inglise keelt ja kirjandust ei õnnestunud mul vanemaid veenda tasulisel kujul mulle lubada. Riigiteadustesse ei saanud kandideeridagi – akadeemiline test tuli sedavõrd "akadeemiline", et jäin alla akadeemilise miinimumi. Ja nii see koht Tartu Ülikooli Õigusinstituudis lõpuks välja võideldi – paragrahviparm oli sündinud.
Ajateenistus ootas bakalaureuse lõpus. Kolm kuud pikendust – üks kuu iga ülikooliaasta eest. Vähemalt sain presidendilossi ees seista ja kogeda kvaliteetväljasõite Pärnu ja Võru pataljonidesse noorem-allohvitseri kursustele. "Üksik-Vahipataljon" – Tallinna viimane kaitseliin ja presidendi kaardivägi – jääb igaveseks meelde.
Esimene magistrikraad tuli Soomest – Helsingi Ülikoolist. Erialaks rahvusvaheline õigus. Sealt edasi viis tee Londonisse, University College Londonisse, kus lõpetasin õiguse ja poliitilise teooria eriala. Hiljem nõudis elu õpetajakoolitust Tallinna Ülikoolis – see tuli juba tööandja soovil.
Olen elanud elu üsna eesmärgipäratult: turvamees, bowlinguklubi rajainstruktor-mehaanik, pensionifondide parseldaja, praktikant Välisministeeriumis. Vahelduva eduga kooliõpetaja, õppejõud, jurist eraettevõttes. Mõned töölepingud on olnud – aga üldiselt on töövõtuleping olnud mu karm elukaaslane.
Tänaseks olen leidnud end vabakutselise pajatsi ja Stand-up koomikuna. Sinna taustaks veel kolumnist wabariigi vanimas nädalalehes, taskuhäälingu üks osapool ja vahelduva eduga blogija.
Hobideks on mul raamatute kokkuostmine – vahel loen neid ka. Mulle meeldib jalutada. Vahelduse mõttes tõstan raskusi oma vannitoas ja loodan, et tervis mind uuesti alt ei vea. Olen üle elanud nii vaimse kui füüsilise krahhi – ja kui endaga ei tegele, tuleb uus ring kindlasti.
Huumor on mu päästetee. Lapsena tegin nalja, et pääseda kiusamisest. Täna teen nalja, et pääseda üksindusest. Ja kui ma näen kellegi silmis naeratust või kuulen naeru – siis tunnen, et ootan taas uut päeva, kus elada.